Istun ja ootan, et saaks minna pesu pesema. Esimene katse luhtus, kuna kõik masinad olid hõivatud. Väljas paistab päike ning lumi on teist päeva maas. Selline on olukord Odenses 45 h enne Kreekasse sõitu.

Eile sai teoks midagi, millesse algul üsna raske uskuda oli-valmis kursuse projekt. Lõpp tuli üsna vaevaliselt kätte, sest kogu tehtud töö üle kontrollime röövis minu elust tubli kaks päeva. Raske oli tegelikult sellest ülesandest lahti öelda ja lõppenuks kuulutada. Mingi tunne oli sees, mis ütles, et kuskil kindlasti on midagi valesti, aga endale aru andes ning teistega arvestades püüdsin oma täiuslikkuse iha natuke maha suruda. Kurb oli lõpetada grupitöö, mis mitmeid kuid kestnud. Asjad olid just paika loksunud ja samal ajal ületasime finishijoone. Jään igatsema oma chairmani tiitlit ning rühmaliikmete lugupidamist.

Viimane loeng sai samuti reedel teoks. Paratamatult mõtlen lõpu peale ja kujutan ennast uuesti Eestis ette ning kui uuesti reaalusesse naasen tunnen siirast headmeelt, et veel siin Taanis olen. See omakorda annab tõuke võtta veel viimast ning nautida täiel rinnal siinset elu.

Läkitaksin siit teele ka väikse pettumuse noodi nende inimeste pihta, kes algul midagi lubavad ja hiljem muretult alt hüppavad. Ega teha pole suurt midagi, võtan lihtsalt teadmiseks ja järgmine kord pean meeles.

Just tõusis tuju märgatavalt, sest sain pisipaki Eestist. Tegu oli tähitud saadetisega ning minul üllatusest silmad suured. Oma jõulutervitused ja kalevi šokolaadi saatis mulle Kristiina Räägel, kes on rohkem tuntud rõõmsameelse ning heatahtliku kursaõena ja hea sõbrana. Siin kirjutaks kohe SÕBER.

Ja hommikul jõin ära piima, mis eile aegus.

Tahtsin midagi kirjutada ja öelda ning nüüd, kuis koht käes, kuhu kirjutada, ei tule ühtegi arukat mõtet. Igatahes ma naudin täiel rinnal seda, et saan kõike ise teha. Tulin oma tuppa olles söönud oma tehtud õhtusöögi ja varsti hakkan oma raha eest ostetud õlut jooma ning oma varastatud rattaga ja oma poolakatest sõpradega Rasmus Raski sõitma, kus plaanime vähemalt kahel peol ülesse astuda.

Täna tegi sääred ka kursaõde Kristi. Ütleme nii, et tal oli kahju lahkuda. Ise leian, et tema viibimine siin kulges vägagi edukalt ning emotsioonide ja juhtumiste küllaselt. Olen eriti uhke selle üle, et suutsin päev enne tema tulekut kaks „niisama vedelenud” ratast üheks normaalseks veloks muuta, mis lisas tohutult vabadust, sõltumatust ning väärtust Kristi siinveedetud ajale. Selline pull kooselu minu pesas möödus rahulikult ning ausalt öeldes on hea jälle üksi olla. Saab vast natuke vabamalt end tunda. Kahekesi olles tundsin mingi hetk raskusi ja ebameeldivusi, kuid kõigega ju harjub ja uus situatsioon muutub tasapisi tavaliseks. Tunnen siiski vajadust välja paisata mõned faktid, mis olukorrast selge pildi annaks. Kristi on minu sõber ja ei midagi muud (ei, seksisõber ka ei ole). Ta tuli mulle külla kui kursavennale sooviga sellest elust siin osa saada. Ülestunnistus on vajalik seetõttu, et siin küsis seda iga teine inimene, et kas ta on sinu tüdruk ning et meestel ei saa ju naissõpru olla. No kurat saab ju, vaadake ise - saab J Üks elav juhtum näiteks veedab oma päevi Kreekas praegu.

Taanis olid kohalikud valmised 15.11.2005 ja loomulikult võtsin ka mina sellest osa, sest mingil imekombel omasin hääletusõigust. Mõnus kogemus igatahes ja sellega tegin tasa selle, et eestis toimunud valmistest osa ei saanud võtta.

Juuksed on pikad. Nad olid juba siis pikad kui Eestist lahkusin ja olenemata sellest, et juuksurit veel enne väljalendu külastasin. Kolm kuud teeb juustega imesi. Kui tukk sirgeks tõmmata siis ulatub teine ninast nats allapoole. Selline parukas tuleb rattasõidu ajal kasuks, sest kui kapuuts ka veel pähe tõmmata, olen sellises mõnusas soojas kookonis.

Ja ratas on lahe. Siin on esiteks midagi tavatut nagu liikluskultuur. Kõigiga arvestatakse. Ratas annab tohutu vabaduse ja vähendab stressi. Ei pea sa bussi ootama ja ummikutes istuma. No kui see kumm ka vahest katki läheb, siis vähemalt mina tunnen putitamisest siirast rõõmu. Ja milline meeliülendav tunne on see, kui sõiduriista jälle töökorda sead. Rattaga käiakse siin igal pool: poes, koolis, peol, arsti juures ja tööl. Olgu ilm nii karm kui tahes inimesed sõidavad.

Ja koristajad koolis ütlevad tere.

Eile õhtul köögist tulles jäin pikemalt oma nimesilti uksel piidlema. Olenemata, et too inforiba seal peaaegu poolteist kuud ilutsenud, avastasin kirjavea alles nüüd. Rauk asemel silmasin äkki Rank’i. Pöördusin oma murega „hooldusputkasse”, kust sain uue nimesildi ning ka pirni koridorilambile, mis kogu minu siinoleku aja katki olnud.

Ühe tähtsa asjana olen eelmistes sissekannetes suutnud maimata jätta arvutiprobleemi. Rike oli nii kõva, et ei võtnud masin enam piltigi ette. Väike pabin naha vahel uurisin kõigepealt välja, kas garantii veel jõus on. Õnn oli sel hetkel minu õule, sest saan veel tubli aasta oma läpakamuredega tootjafirma poole pöörduda. Helistasin järgmine päev klienditoe telefonile ning mõne päeva pärast tuli remondimees, kes arvuti korda tegi. Pidi vend veel teinegi kord tulema, et oma lõhutud mikrofonijuhe välja vahetada. Kogu see nali oleks mulle garantii puudumisel umbes 20 000 EEKi maksma läinud. Selle tegelase tunnihind oli 2000 EEKi. Fujitsu Siemensi klienditeenindusele annaks 10 punkti. Samas oleks veel parem, kuid rikkeid üldse ei esineks.

Tegelt vaevab mind motivatsiooni ja inspiratsiooni puudus selle blogiga seoses. Ma vist üritan taastada midagi, mille hiilgeaeg üle 30 päeva tagasi läbi sai. Asja tuumale on tegelikult lihtne jälile saada, sest kirjutasin ma varasemaid sissekandeid möödunud päeva emotsioonidele tuginedes. Nüüd proovin higipull otsa ees meenutada, mis vahepeal juhtunud on ja tulemuseks on minu arvates pressitud ning vaimuvaene üllitis.

Ja esmaspäeval tuleb kursaõde Kristi ca 10 päevaks külla. Rõõm rõõm. Vedasime Raunoga selle tarbeks minu keldrist lisavoodigi minu suurde tuppa. Ootan põnevusega, kuidas see värk siin minema hakkab. Taanlstele köögis ka väikest ärevust 100%’lise eestlaste juurdekasvu näol.

Ilmas on suhteliselt sõbralikud siin. Mõned põõsad alles rohelised ja temperatuur 13 või kõrgem. Aeg ajalt sajab, kuid mitte palju ja kaua. Tuul on sageli segavaks faktoriks rattaga liiklemisel.

Nii nii nii. Pealkiri on paljutõotav ning järgnev tekst toob asjasse ka rohkem valgust.

Olen viimasel ajal päris palju aega veetnud lähedalasuvas (loe 10 minutit rattasõitu) ühikas (Teknisk Kollegiet), kus elavad paar eesti päritolu hinge ning lisaks saab seal tasuta piljardit ning lauajalgpalli mängida. Viimase meelelahutusviisi olen siin Taanis ära õppinud ja kui enne too atraktsioon suht külmaks jättis, siis nüüd olen end sellest üleni kaasa lasknud haarata. Eile (25.10.2005) asusin eelpool nimetatud ühika poole teele eesmärgiga piljardi ja lauajalka saatel aega veeta ning sotsiaalne olla. Piljardis oma kogenud kätt proovinud ja viisaka hulga pallimängudega ühele poole saanud, astusid ruumi kaks mundris politseinikku ning palusid minul ja Raunol (Eesti verd mees) koridori väikesele vestlusele. Hakati rääkima mingist intsidendist neljandal korrusel, kus ühelt rootsi neiult üritati laupäeva õhtul varastada kohvrit. Minu suhe kõne all oleva neiuga ei ole peaaegu et mainimist väärtki, kuna olen teda ainult kaks korda näinud. Raunol on see au vaid kord elus ette tulnud. Pika seletamise tagajärjel lasti meil ikka minna. Juhtunust veidike raputatud, otsustasin ühikast lahkuda. Järgmisel päeva õhtul samasse kohta naastes rääkis Rauno huvitava loo. Korrakaitsjad ilmusid kesköö paiku minu kaasmaalase ukse taha ning viisid ta ööseks kongi ja siis räägiti juba, et teda kahtlustatakse rootsi neiu vägistamise katses. Uue päeva lõunaks sai ta õnneks vabadusse tagasi, kuna õige süüdlane suudeti tabada.

Kohvriloo varjus püüti meist vägistajaid teha. Rauno jaoks igatahes lõppes see asi üsna masendava ning vaimselt rõhuva ööga trellide taga. Kuna tegemist on ikkagi Taaniga siis on tal loota oma kannatuste eest rahalist kompensatsiooni, mis aga iseenesest pole läbielatut väärt.

Eelmise sissekande lõpus kirjutasin, et püüan eelseisvat pidu rahulikult ja mõistusega võtta. No ütleme, et päris nii asjad ei läinud. Kella kaheksast õhtul kuni hommikul viieni mängisime pokkerit ja tipsutasime. Leidsin olema sobiva õhtu, et oma kuke viin koos siidriga nahka panna. Väga kaval jook see. Proovisin hästi rahulikult ja väikeste kogustena tarbida ning see strateegia üldiselt kandis ka vilja ning jõudsin kogu peo ilusti vastu pidada ja eestlaste mainet väheke parandada. Kuid üldiselt olin ikka natuke võtnud olekuga. Kõigest sellest väljusin võidukalt kahe päevaga ja see omakorda pani jälle mõtlema laustarbimisest tagasitõmbumisele. Samas samad tagajärjed on minu puhul neljal õllel kui ka  keskmiselt suuremal kogusel kangemal kraamil. Seega saaks arutluse alla tulla vaid üleüldine piirang, mis iseenesest küpseid vilju küll ei kannaks.

Viimase kuu jooksul suutsin toidule vaid 1000 eeki kulutada. Nälgimisega seda ei saavutanud, kõht on kogu aeg täis ja vahest liigagi ning ka menüü pole päris üheülbaline. Saladus peitub lihtsalt valikute tegemisel poes ning allahindlusi otsides J Ise olen rahul. Taanlased suutsin oma kordaminekuga aga imestusest kaameks muuta. Pole just eriti tark mõte näiteks kooli sööklas lõuna osta, mis röövib 50 EEKi päevas, nädalas 250 ja kuus 1000 raha. Kodus mõned võileivad nahka panna või tatart teha on hoopis loomingulisem ja kordades soodsam lahendus. Või näiteks süüa lõunaks või õhtusöögiks ligi 100 EEKine pitsa. Ma parem ei kirjutagi neid värvikaid näiteid enam. Taani tudengid võivad, aga rohkem priisata ka, sest raha ju rohkem käes.

Aitab.

NB! Sissekanne on kirjutatud 21.10.2005

Kestev vaheaeg on mind laisaks ja unelembeseks muutnud. Täna hommikul sain maast lahti alles pärast kellegi meeletut röökimist koridoris, mis ühteaegu nii ergutavalt kui ka hirmutavalt mõjus. Lukustasin kindluse mõttes ka ukse, et too hullunud pärismaalane päris tuppa ei roniks.

Viimase kuu jooksul olen jõudnud päevikupidamise ära unustada ja jälle meelde tuletada ning niimoodi võnkudes see 30 päeva täis tiksuski, ilma et sõnagi kirja oleks pannud. Ühelt poolt mõjus see paus värskendavalt, kuid teisalt on peas nii palju informatsiooni, mida jagada ning mõistliku ja aruka valiku tegemine tollest kuhajst ostub suhteliselt keerukaks. Olengi siin lõhkise küna ees ja mõtlen, kust alustada.

Kõige hingelähedasem teema on praegusel hetkel kindlasti söögitegemine. Loiu päeva tipphetkeks on alati söögitegemine, kui just mingit pidu ei juhtu olema, mis mõtted pühalt ürituselt eemale viiks. Protsessi saab nautida ainult siis, kui kasutuses on piisavalt aega, kuna kellaga soenduvad piirangud ja paralleelsed kõrvaltegevused muudavad olukorra köögis pingeliseks ja tõmblevaks. Menüüsse on vahepeal lisandunud ahjukartulid kanaga, samuti erinevate maitsetega kastmed, pasta, kartulipuder, isetehtud kotletid, paneeritud kalkuniliha (väga maitsev), pakisupid ning võimsalt naasnud tatar.

Vanaema kogub kuulsust juba siingi, sest köögikaaslased said ühel pannkoogiõhtupoolikul maitsta kodust vaarikamoosi. Taheti lausa uue laari järele saata Eestisse. Õnneks paljaks, mind ei söödud ja üle poole purgi on ikka ilusti alles. Tolle keedise ning palju muudki sain enda valdusesse ema käest, kes oktoobri algul Taanis käis. Võtsin selle raames ette reisu Kopenhaagenisse, kus poolteist päeva rõõmsalt aega veetsin. Paadisõit kanalil, poetiirud ning muidu linnas ringijalutamine ja öö piraadina hotellis koos siis nö tasuta hommikusöögiga. Saatsin ema ka lennujaama, kuid see käik peitis endas veel teist eesmärki. Sel päeval pidi mõtetest saama tegu ning ostsin lennupiletid suunal Kopenhaagen – Ateena ja Ateena – Kopenhaagen. Eesmärk sellel käigul oleks esiteks külastada Piretit, kes juhtumisel tolles linnas õpib, samuti näha Kreekat ja kogeda eksootilisi jõule, sest lahkun siit Odensest 19.12 ja saabun 26.12. Piletid õnnestus saada 3000 EEKi eest ja eks see andis ka viimase tõuke minu mõttele. Ideaalis peaks Eestist sama ideega ja umbes samal ajal startima Veronika ning Ranner, kuid mida päev edasi, seda enam ma selles kahtlen ja kogu see ettevõtmine tumedaid pilvi kogub.

Vennastumine ja hea läbisaamine köögitaanlastega jätkub. Minu saabumisest saati on 4 inimest välja kolinud ja 3 praeguseks ka asemele tulnud ning seega võin end juba vanaks olijaks nimetada. Uutest nägudest vääriks mainimist vaid Anders, kes koos minu ning Thomasega moodustab „kartulihõimu”. Seda pole vist lahti vaja seletadagi. Üks õhtu sai Andersi ja ühe tema semuga tehtud erinevaid roogi kartulitest, mis kujunes väga mõnusaks ürituseks. Runele valmistas tohutult nalja minu kollane särk, millel seisab üleskutse mäger rahvusloomaks nimetada. Ilmest kõlas see tema jaoks lihtsalt naljakalt ning tuletab seda mulle isegi vahest naeratuse saatel meelde. Eesti keeles peaks mõni neist taanlastest vähemalt suutma öelda järgnevaid sõnu või sõnapaare – Terviseks (häälduse poolest oleks see taani keeles seks kääbustega), Kaks õlut, Mäger rahvusloomaks ja Kusema. Need ilutsevad ilusti kollaste märkmelehtede peal külmkapile kleebituna ning seega saab neid sealt alati vajaduse korral meelde tuletada. Jõulude ootuses tehakse juba plaane selleteemalise õhtusöögi korraldamisest ning paluti mulgi osa võtta. Kusagil detsembri algul peaks traditsioonilisi taani jõuluroogi maitsta saama.

Kool on nagu kool ikka. Tundub, et mida aeg edasi seda kiiremaks läheb ning silmus koomale tõmbub. Projekti osas loodame uut indu saada uue nädala algul plaanitavast teistkordsest firmakülastusest, mis olukorrast lõpliku pildi maalima peaks, et saaksime lahendusi otsima hakata. Grupitööd on popid asjad siin, mis omakorda aitavad inglise keelt parktiseerida ning vahest liiatigi. Mäletan eredalt üht päeva kaks nädalat tagasi, kui õhtuks olin kuus tundi elavates aruteludes osalenud. Vaim oli väsind ning lõuad samuti.

Meelisajaviiteks on kujunenud niisama lebotamine, kuid ka lauajalgpall, mille olen siin üsna hästi omandanud. Varem ei oskanud sellest mängust midagi arvata, kuid nüüd on see mind endaga lõpikult kaasa haaranud. Rolli mängib vast ka see, et saan seda Rauno ühikas tasuta harrastada. Väga meeleolukaid, põnevaid ja hasarti täis võistlusi on seal peetud.

Täna on köögis pidu ja lubasin oma nägu ka seal näidata. Plaan on asja rahulikult ja mõistusega võtta. Näis näis.